E-ITSPEA 1: Noppeid IT ajaloost
Käesolevas postituses vastan kolmele küsimusele tuginedes E-ITSPEA 1: Noppeid IT ajaloost materjalile või oma mälestustele:
mis tekitas tõelise revolutsiooni IT-maastikul?
Suurte IT-revolutsioonide ajal olin ma alles laps või sündimata ning seetõttu paljud revolutsioonilised IT-arengud on minu, kui 90ndate põlvkonna jaoks igapäevane normaalsus: personaalarvuti, interneti levik, MSN-i kuldajastu jne. Mind isiklikult kõige rohkem puudutanud IT revolutsioon pärineb lähiajaloost ehk tehisaru laiatarbeline levik.
Ekstra põnev on see seepärast, et tulemus pole veel teada ning see on esimene revolutsioon, mille sees ma ise elan. Minu jaoks igapäevaselt on peamine küsimus, kuidas töötada ja õppida nii, et kasutaksin uut tööriista enda kasuks, mitte ei muutuks seetõttu rumalamaks ja laisaks. Huvitav on näha, kas ja mismoodi kohaneb haridussüsteem ning kuidas töökohad selle kõige tõttu ümber jaotuvad.
Mäletan, kuidas 2020. aasta pandeemiakevadel õppisin programmeerimist. Maadlesin tunde või isegi päevi lahenduste leidmiste ja koodivigadega, mille tänasel hetkel tehisaru lahendab loetud sekunditega. Teisalt 2025. aasta sügisel, kui programmeerimise algkursuse ülesandeid lahendasin, tundsin, et liiga kerge oli tehisarult abi küsida ja seetõttu uued teadmised ei kinnistunud. Õpimeetodite erinevus peegeldus ilmekalt ka minu tulemustes: kui 2020. aastal lõpetasin kursuse kõrgeima hindega "5", siis 2025. aastal jäi tulemuseks "3".
mis oli niivõrd enda ajast ees, et põrus põhjalikult läbi?
Julius Edgar Lilienfeldi transistori patent (U.S. Patent 1,745,175) 1920ndatel on hea näide, kui idee on olemas, aga tehnoloogia areng pole nii arenenud, et teoreetilist ideed veel ellu viia (Computer History Museum, s.a.).
Tänapäevased väljatransistorid toetuvad Julius E. Lilienfeldi 1920ndate teooriale, mis põhineb elektrivälja kasutamisel voolu reguleerimiseks pooljuhis. Pärast Teist maailmasõda suutsid Bell Labsi teadlased edukate katsetega ületada Lilienfeldi takistanud pinnaefektide probleemi, mille tulemusena 1947. aastal loodi esimene töötav transistor, mis omakorda pani aluse kaasaegsele mikroelektroonikale (Computer History Museum, s.a.).
mis oli piisavalt totter, et küsida "Mis selle looja peas küll toimus?
Minu mälestus Tiigrihüppest, riiklikust programmist, mille eesmärk oli Eesti haridussüsteem kiirelt arvutiseerida ja internetti viia (Haridus- ja Noorteamet, s.a.), ei seostu üldse Exceli tabelite, Wordi dokumentide või uurimistööga. Minu kui õpilase jaoks seisis selle ettevõtmise tõeline võlu hoopis arvutimängudes. Arvutiklassi ukse taha kujunes vahetundide ajal ja peale tunde pikad järjekorrad, igaüks meist lootis, et ka temale jagub üks arvuti - kui aga ei jagunud, siis tuli istuda kellegi kõrvale pealtvaatajaks.
Sellest kujunes vahva kassi-hiire mäng: samal ajal kui me ametlikult treenisime peast arvutamist Pranglimise keskkonnas, olid teises brauseriaknas õpetaja teadmata lahti Jippi mängufoorumid. Kõige magusamad olid need 10-15 minutit tunni lõpus, mil õpetaja murdus ja lubas meil lõpuks ometi Counter-Strike'i mängida.
Allikad:
Computer History Museum. (s.a.). 1926: Field Effect Semiconductor Device Concepts Patented. The Silicon Engine. https://www.computerhistory.org/siliconengine/field-effect-semiconductor-device-concepts-patented/
Computer History Museum. (s.a.). 1947: Invention of the Point-Contact Transistor. The Silicon Engine.
Allikad: Haridus- ja Noorteamet. (s.a.). Tiigrihüpe – Hariduse tehnoloogiakompass. https://harno.ee/tiigrihupe
Kommentaarid
Postita kommentaar