Info- ja võrguühiskond
Ma sündisin 1993. aastal. See tähendab, et ma mäletan aega, mil sõbra õue kutsumiseks pidin minema ukse taha ja lootma, et ta on kodus ning ka valmis minuga õue tulema (a'la ei ole koduarestis). Aga ma olen ka see põlvkond, kes kukkus pea ees internetti. Me tootsime sinna kohutavas koguses rämpsu nagu Rate, Orkut ja Facebook.
Digiaedik (Mark Andrejevic)
Minu vaimselt n-ö küpseks saamise (naljaga pooleks) üks veidramaid riitusi on olnud enda internetist kustutamine. Ma olen tunde veetnud meenutades ammuseid e-maile ja veidraid kasutajanimesid, et sulgeda kontosid, mis Google'i otsingus ikka veel kuskilt kivi alt välja poevad, kui end googeldan. Mark Andrejevic räägib digiaedikust, kus iga meie samm jääb veebi alles. äna lapsevanemana tunnen suurt soovi jagada pilte ka oma lapsest, aga teisalt pelgan talle tekitada samasugust koormat, mida ise kogesin. Ma ei taha, et tema peab ühel päeval tegelema minu loodud digitaalse jalajälje tagajärgedega.
Tõeline virtuaalsus (Manuel Castells)
Kui ma räägin mullistumisest, siis ma ei mõtle teoreetilist terminit, vaid minu vahetu kogemus on läbi lähedase inimese. Manuel Castells kirjeldas tõelist virtuaalsust kui olukorda, kus sümbolitest ekraanil saabki meie ainus reaalsus.
COVID-19 lükkas inimesed algoritmi vangistusse. See võimendas kõike, mis inimestes juba peidus oli. Täna, seitse aastat hiljem, elab minu jaoks kunagi väga kallis ja mõistlik inimene maailmas, kus meditsiin on mürk ja Aktuaalne Kaamera on lammaste propaganda. Kui vanasti ei räägitud jõululauas poliitikast, siis nüüd tundub, et ohutuid teemasid polegi. Oleme samas toas, aga erinevates universumites. Ma ei ütle, et ma olen neist parem. Keegi ei tea lõpuni, mis on tõde, aga mulle tundub, et minu elu on kergem, kui ma ei pea elama nende hirmude keskel, mida algoritm neile lakkamatult ette söödab.
Jälgimiskapitalism (Shoshana Zuboff)
Mõiste jälgimiskapitalism tundub mulle kahe otsaga mõõk. Ühest küljest me kardame jälgimist, aga teisest küljest oleme inimestena ju tõestanud, et oleme üsna arutud, kui meid ohjes ei hoita. Loomadel on instinktid, aga meie võime olla lihtsalt julmad ja lollid, kui seadusi poleks meid kammitsemas. Võib olla inimest peabki jälgima? Ma tahaks, et riik pääseks andmetele ligi, et leida kadunud inimesi või tabada liiklushuligaane.
Samas tean, et see on liiga naiivne vaade. Minu tegelik mure on selles, et need, kes andmeid koguvad, kasutavad neid ilmselgelt ära. Raha ja võim panevad rattad käima. Ideaalses maailmas saaks kogu seda andmestikku kasutada meie ühiseks hüvanguks. Kahjuks aga liigub inimloomus ikka omakasu suunas ja nii muutubki meie privaatsus lihtsalt kellegi teise kasumiks.
Info, Raha ja Võim: Kui petturil on su rahalõhn ninas
Siin jõuame kõige käegakatsutavama ohuni ehk netipettusteni. See pole enam ammu vigases keeles Nigeeria printsi kiri. See on intelligentne rünnak, kus pettur räägib puhast eesti keelt ja teab su andmeid LinkedIn-ist või äriregistrist.
Mul oli endal olukord, kus müüsin korterit ja täpselt sel hetkel, kui astusin notari uksest sisse, hakkas telefon pommitama kõnedega erinevatelt välisriikide numbritelt. Kust see leke tuli? Kas kuskil oli rahalõhn üleval? Suured andmed ei tähenda ainult mugavust, vaid ka seda, et pettur teab täpselt, millal su kontot tühjendada või memme kirsturaha pakiautomaadi kaudu endale meelitada.
Ajaparadoks (Charles Handy)
Meil on vahendid asjade kiiremaks tegemiseks, aga aega on ikka vähem. Täna tunneme seda AI ajastul teravamalt kui kunagi varem. Pidevalt peab olema uute trendidega kursis. Kui ei võta tööriistu kasutusse, jääd maha teistest. Kui võtad, jääd lolliks. Igatahes on vaja kuskile tormata, aga kuhu, seda ei tea. Suhted on kolinud ühisvestlustesse, kus me küll jagame kõike, aga päriselt kokku saada on liiga suur vaev. Me suhtleme rohkem kui kunagi varem, aga kohtume üha harvem.
Kokkuvõtteks
Me oleme oma ajastu immigrandid. Me oleme sündinud ühte maailma, aga peame nüüd kohanduma hoopis teistsuguse keskkonnaga. Võib olla me upumegi kõige selle tohuvapohu sisse ära selleks, et uus põlvkond oskaks ja sooviks teistmoodi käituda. Või suudame me siiski kuidagi samm sammult trepiastmete kaupa elusalt sellest välja tulla? Optimist nagu ma olen, usun, et siiski kohaneme.
Kommentaarid
Postita kommentaar