E-ITSPEA 10: Võrkude rikkusː vabast tarkvarast vaba kultuurini

 Uuri & kirjuta

Loe läbi Eben Mogleni 1999. aasta artikkel Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright ja kirjuta ajaveebi selle kohta arvustus. Kui palju autori hinnangutest on 20 aastaga täppi läinud (autoriõigus iseenesest ei ole kuhugi kadunud)? Too välja üks enda arvates kõige paikapidavam ja üks kõige ekslikum Mogleni väide.

Eben Mogleni 1999. aasta artikkel “Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright” on julge ja kohati isegi provokatiivne tekst, mis püüab näidata, et vaba tarkvara areng ei ole lihtsalt tehniline nähtus, vaid viitab laiemale muutusele ühiskonnas. Peamine mõte, mis Mogleni artiklist kõlama jääb, on et digitaalses maailmas muutub arusaam omandist järjest vähem loogiliseks, sest kõik taandub lõpuks andmetele, mida on lihtne kopeerida ja levitada. Sellest järeldab Moglen, et kehtiv intellektuaalomandi süsteem ei pruugi pikas perspektiivis püsima jääda.

Tagantjärele tarkusena võime nentida, et kõige selgemalt on realiseerunud tema nägemus vaba tarkvara olulisusest. Täna on avatud lähtekoodiga lahendused praktiliselt kogu interneti toimimise alus. Linux, erinevad serveritarkvarad ja arendustööriistad on saanud standardiks, mitte erandiks. Samuti on täiesti tavapärane, et suured projektid valmivad hajutatud koostöö tulemusena, kus inimesed panustavad üle maailma ilma otsese käsu või hierarhiata. Selles mõttes oli Mogleni arusaam interneti võimaldatud koostööst väga asjakohane.

Minu jaoks on Mogleni kõige tugevam väide see, et avatud mudel võib toota kvaliteetsemat tarkvara kui suletud omandimudel. Kui rohkem inimesi saab koodi vaadata ja parandada, leitakse vead kiiremini ning lahendused arenevad paindlikumalt. Lisaks mängib rolli ka äriline pool. Kui tarkvara kuulub konkreetsele ettevõttele, siis otsustatakse paranduste tegemine sageli selle põhjal, kas see on majanduslikult kasulik. Kui mingi probleem ei mõjuta otseselt kasumit, võib selle lahendamine jääda tahaplaanile.

Avatud lähtekoodi puhul sellist piirangut ei ole, sest igaüks saab panustada ja parandusi teha, mis tähendab, et kvaliteet ei sõltu ainult ühe organisatsiooni prioriteetidest. Lisaks on tihti ka motivatsioon erinev. Vaba tarkvaraga tegelevad inimesed teevad seda sageli huvist või soovist midagi paremaks teha, mistõttu on neil sisemine motivatsioon vigu leida ja lahendusi otsida. Seevastu palgal olevatel arendajatel on töö enamasti jaotatud konkreetseteks ülesanneteks ja prioriteetideks ning nad tegutsevad nende piirides. See ei tähenda, et nad ei tahaks probleeme lahendada, kuid nende fookus on paratamatult kitsam.

Samas ei ole kõik Mogleni ennustused täppi läinud. Kõige enam eksis mõttega, et autoriõigus hakkab järk-järgult kaduma või vähemalt kaotab oma tähtsuse. Tegelikkus on pigem vastupidine. Kuigi vaba tarkvara on muutunud väga oluliseks, ei ole intellektuaalomandi süsteem kuhugi kadunud. Suured tehnoloogiahiiud kontrollivad endiselt oma tooteid väga rangelt ning on loonud uusi viise selle kontrolli säilitamiseks. DRM-lahendused, suletud ökosüsteemid ja litsentsitingimused näitavad, et omandi idee ei ole kadunud, vaid kohanenud digitaalse keskkonnaga.

Tundub, et Moglen alahindas olemasoleva süsteemi paindlikkust. Ta nägi õigesti probleeme ja alternatiive, kuid eeldas, et üks asendab teise. Tegelikkuses on kujunenud olukord, kus mõlemad mudelid eksisteerivad paralleelselt. Avatud lähtekood ja omandipõhine tarkvara ei välista teineteist, vaid toimivad kõrvuti.